Alatasa on kliendid meile toonud arvuteid remonti ja kurtnud, et arvuti muutub aja vältel aeglaseks. Selles artiklis selgitame põhjalikult põhitõdesid kuidas arvuti kõvaketas toimib, kuidas arvuti muutub ajapikku kasutadest justkui spontaanselt aeglasemaks ning mis seos neil omavahel on.
Kõvaketas on põhimõtte poolest tegelikult suhteliselt lihtsa ehitusega.
Kõvaketta sisu koosneb mootorist, platterist või platteritest (olenevalt mudelist), mootorist ning kontrollerplaadist.
Platter on hõbedane ringi kujuline ketas mille peal asuvad erinevad andmed mida hiljem maha loetakse või juurde kirjutatakse.
Platterit ehk ketast ennast liigutab mootor, mis liigub määratud kiirusel, olenevalt kõvaketta mudelist. Vanemad ehk IDE standardiga kõvakettad toimivad kiirusega 4200 pööret minutis, samas kui tüüpilisemad kaasaegsed tarbija-klassi SATA kõvakettad toimivad kiirustega 5400 ja 7200 pööret minutis (Kaasaegsed server-klassi kõvakettad suudavad teha 15000 pööret minutis).
Andmeid liikuvale kettale kirjutab peale ja loeb maha lugeja- ja kirjutajapea, mida omakorda lisaks mootori tegevusele reguleerib kõvaketta kontroller-plaat.
Kõvaketta fragmentatsiooni lihtsamalt seletamiseks kasutame vähendatud “mudelit”. Kujutage ette ringi – see ring on kõvaketta platteri pind kuhu andmeid salvestatakse. Nüüd jagage see ring paariks tuhandeks osaks ehk sektoriteks.
Eeldame, et te just kirjutasite mingisuguseid andmeid tühjale kõvakettale (ehk laadisite paar faili alla). Mis nüüd kõvaketta sees toimus oli see, et sellele “ringi osale” salvestati informatsiooni ehk kirjutati praegu osa kõvaketta sektoritest täis.
Aja möödudes otsustate, et mõnda asja pole enam tarvis ja kustutate näiteks ühe väiksema faili ära. Kuskile keskele tekkis vaba ruum.
Mõni aeg hiljem otsustate midagi uut alla laadida või luua. Järjekordselt kirjutatakse kõvaketta sektoritele andmeid. Seekord aga kirjutatatati eelnevalt tekkinud vaba ruum täis ning kuna fail oli suurem ja ruumi ei olnud vabas kohas piisavalt, kirjutati see nüüd olemasolevate andmete järgi. Nüüd selgub, et andmed on justkui osadena kahes erinevas kohas. Mõni aeg hiljem otsustate, et tahate taas viimasele failile ligi saada. Nüüd tekkis olukord, kus vajalikud andmed ei olnud ühes kohas – kõvaketas peab lugema andmeid kahest erinevast kohast. See aga tähendab, et kõvaketas peab vajalikud andmed üles otsima mis võtab rohkem aega võrreldes korrapärase jaotusega.
Kui nüüd rääkida reaalsest paari aasta vanusest arvutist, kus on eelmainitud protsessi korratud mitmeid tuhandeid kordi, võib arvuti kõvakettale salvestatud informatsioon olla igal pool mööda platterit laiali ehk killustatud-fragmenteeritud. Arvestatud on ka kõvaketta suhteliselt suure pöörlemiskiirusega, kuid kui andmed on piisavalt killustatud(seda enam arvestades kaasaegsetes kõvaketastes olevat sektorite meeletut kogust), ei pruugi kõvaketas vajalikke andmeid niivõrd kiirelt kätte saada ning lõpptulemuseks võibki olla aeglane arvuti mis jätab mulje, et justkui oleks kinni kiilunud või aeglane.
Illustratsioon korrapärastatud kõvakettast(valge on vaba ruum, sinisena on korrektselt paigutatud andmed):
Illustratsioon killustatud kõvakettast(sinisena on korrektselt paigutatud andmed, punasena on killustatud andmed, valge on vaba ruum):
Antud õpetus on koostatud eesti keelse windows 7 pealt jooksva masina põhjal, ent on piisavalt sarnane Windows XP ja Vista suhtes, seega saavad ka teised selle järgi tegutseda. Esimese sammuna võtke ette “Arvuti” kus on näha arvutis olevaid kõvakettaid (partitsioone) ja muid mäluseadmeid. Tehke paremklikk kõvaketta peal (C:) ja valige menüüst “Atribuudid” (ing.k “Properties”). Nüüd tekkis aken erinevate valikutega. Antud aknast, ülevalt riba pealt valige “Tööriistad” (ing.k “Tools). Tööriistade alt tekkis kolm valikut : Tõrkekontroll (ing.k. “Error-checking”), Defragmentatsioon (ing.k. “Defragmentation”) ja Varundus (ing.k. “Backup”). Keskmisest valikust valige Defragmendi kohe (ing.k. “Defragment now”).
Tekkis eraldi aken, kus on võimalikud kõvakettad ja mäluseadmed välja toodud. Osadel juhtudel võib kettadefragmentor näidata ka reserveeritud süsteemi osa – selle osa soovitaks jätta nii nagu on.
Olenevalt kas ajastatud defragmenteerimine on sisse lülitatud või mitte, võib too juba eelnevalt näidata kõvaketta fragmentatsiooni taset, kuid ei pruugi. Järgmise sammuna valida (C:) ketas ja panna analüüsima (ing.k. “Analyze). Internetis leidub palju artikleid just sellest, mis protsent killustatust on normaalne – Meie ütleme, et 10-15% osas on olukord normaalne ja defragmentatsiooni ei pea ilmtingimata tegema. Kui analüüsi osa on tehtud ja on tunne, et võiks ikkagi asja ära teha, ei olegi miskit muud üle jäänud kui panna kõvaketas defragmenteerima.
Kui tegemist on kõvakettaga kus peal asub ka Windowsi süsteem, võib arvuti nõuda restarti. Selle restardi käigus hakkab arvuti kõvaketast defragmenteerima enne tavapärast Windowsi laadimist. Protsessi lõppedes läheb arvuti Windowsi laadimisega edasi nagu tavaliselt. Ja ongi kõik selles osas. Tõenäosus on, et just tegite oma arvuti omal jõul natukese kiiremaks!
Sülearvuti kasutajatele:
Kuna enamus sülearvuteid toimivad kõvaketaste peal ja kõvaketas on mehaaniliselt töötav komponent mis kardab põrutust, siis soovitaks arvutit kasutada võimalikult tasasel pinnal. Näiteks bussis või autos kasutamine võib kõvaketta eluiga tunduvalt lühendada.
Sülearvuti kasutajatele räägiks ka ühest stsenaariumist, mis on meile tihti silma paistnud. Nimelt kasutaja lõpetab arvuti kasutamise ja lülitab ta välja. Sel momendil kui (näiteks) Windows 7 annab väljalülitamise ekraani, lööb kasutaja arvutit põrutades kaane kinni. Mis reaalselt arvutis toimub sel momendil, on see, et kõvakettale salvestatakse viimaseid andmeid. Ja just sellel kirjutamise momendil saab kõvaketas põrutada – selline käitumine võib kõvaketast tugevalt kahjustada.
Arvuti jõudluse suurendamise võimalused – Microsoft
Mis on ketta defragmentimine? – Microsoft
Kõvaketas – Wikipeedia
Kõvaketas – Wikipeedia (ing.k.)